Ma avastasin järsku,
et olen mõtlematult pillanud.
Ostnud kallist Leedu juustu
ja burksiputkas priisanud.
Nüüd kõnnin mööda kasesalu
ja otsin uusi nippe,
et kuidas ära petta karu
ja teha aialippe.
Mul nimelt soov on selge kiire,
nüüd toituda vaid metsas.
Ja nihutada reaalsuspiire,
sest raha on ju otsas.
Kuid kevadel on maa veel pruun
ja metsa all ei kasva juur,
kesk kasesalu puhub tuul
ja mul on nutuvõru suul.
Kui keegi kutsuks külla
või pakuks lihtsalt almust,
siis võiksin vabalt tulla
ja pääseks hauakalmust.
Oh, etskae, siis märkasin üht õunapoissi,
mis jäänud möödund suvest.
Nüüd nosida võin seda roidund jaaniussi
mis muld on kinkind hüveks.
(pühendusega hipidele)
No comments:
Post a Comment