Külmkapp, vana ja paks, korises kööginurgas. Aastakümnete jooksul oli tema prullakas kõhus nii mõndagi head olnud. Frikadellid, viinerid, juust ja piim - kõike oli punnisukselise nurruja sisikond seedinud. Täna oli külmikul eriti paha tuju. Juba hommikul tundis ta, et miski on valesti. Vool, mis tema iidset seedetrakti käimas hoidis, oli ikka 220 - sellega oli kõik korras. Aga tuju oli halb. Kohe nii halb, et priske Saratov ei suutnud torisemist jätta ja mossitas nurgas nagu kõuepilv.
Päev pudenes ja õhtu sõudis. Õhtuga muutus prullakas masin lausa melanhoolseks. Torisemine muutus kaeblikuks kiunumiseks ja priske toiduseedija alla tekkis väike loik.
Kui Ken ja Kevin lõpuks koju jõudsid, avasid nad ukse ja siis selgus nukruse põhjus. Igivana külmiku kõht oli tühi. Kohe nii tühi, et kajas. Ema Rooza koristas loigu ära, viskas poekoti sisu riiulitele ja vana toriseja muutus jälle rahulolevaks nurrujaks.
No comments:
Post a Comment